Arvustus - Spioon

Mulle meeldib täitsa filme vaadata ja kui tekib õhtu, kus ei viitsi, siis on mul kodus keegi, kes viitsib. Seega oleme kahepeale viimaste aastate kinomaastiku vallutanud.
Jagan Teiega oma mõtteid täna siis filmist Spioon, sest soovi korral võite selle veel kinost tabada.

Võin juba etteruttavalt öelda, et soovitan järgnevat filmi, ning mul enda rahast kahju ei hakanud kinost välja astudes.

Link IMDb lehele - SIIT

Film jälgib CIA analüüsijat Susanit (Melissa MacCarthy) tema esimese välimissiooniga. Nimel on siiamaani omadustelt andekas agent pidanud päevi veetma nähtamatult igapäevaselt kontoris staaragendi seljatagust jälgides. Nüüd kui tema partner aga ohtu satub ning teo tegija väidab, et teab kõiki nende salaagente nägupidi on vaja uut agenti, kes teda leida aitaks. Selleks saabki Susan.

Enamasti kui lähen kinno või vaatan filmi, mis väidab end komöödia olevat, siis jään lahkudes vaid siis rahule, kui ma tõepoolest naerda saan. Seda selle filmi puhul tõepoolest sai. Tugevad ja veidi ülemängitud isiksused lausa absurdsed ning ajuvabad olukorrad panid mind mõnel hetkel isegi veidi piinlikust tundma oma naerukilgete pärast.
Sellegipoolest peaksin ütlema, et samal põhjusel miks film mulle naeru peale tõi saab ta minu käest ka veidi kriitikanooli. Nimelt mõned filmi pöördepunktid olid üle piiri, filmi lõpp jäi veidi ühe mõttega venima ning pääsemisel ja kinniolemisel ei olnudki lõppu. Mõni tegelane oli hea siis jälle halb siis jälle hea ja lõputiitritel tabasin end mõttelt, et mis ta siis oli. Liigselt film selles siiski ei takerdu, sest tegemist on ikkagi klassikalise komöödiaga ning komöödiaelement tuleb siinkohal hästi välja ja ka lugu taustal on täitsa tabav.
Peategelast mängiv Melissa on ka oma teistest filmidest (Pruutneitsid) jäänud hästi silma, eriliselt särabki ta komöödiates ning jätkates sama joont esitab ta laitmatu etteaste ka siin filmis.

Soovitan soojalt kas kodus või kinos film ette võtta ja nautida. Hea kerge jälgida ning toob hea tuju. Veidi juustu ja veini ja hea õhtu on garanteeritud.

Täiuslikud inimesed

Tahtsin täna kirjutada millestki teissugusest. Nimelt siis täiuslikkest inimestest. 
Tunnen, et olen internetikultuuri suutnud avastada juba mõnda aega. Mida aeg edasi seda segasemaks jääb mulle põhjus, miks inimesed üritavad pidevalt varjata iseennast.
Mäletan, et kui avastasin enda jaoks YouTube-i põneva maastiku, siis olin iga enda jaoks põneva kanali avastamisest nii vaimustuses. Praeguseks on aga enamus neist muutunud nii eluvõõraks, et minult nad enam like ei saa. Kostüümid, eriline meik, erinevad kaadrinurgad. Videot on edaspidi ja tagurpidi tükeldatud ja värskendatud efektidega. 
Minu jaoks tundub see kõik kuidagi väga võlts. See ei ole minu jaoks inspireeriv, lihtsalt võlts.

Mina puhkehetkel... jajah. Paneme uduse tausta ja silume soengu.

Samamoodi on minu jaoks võltsid inimesed, kes on pidevalt rõõmupallid. Küll on nende suhted tülidevabad, küll on iga päev nagu lill. Küll on oksendamine tore tegevus, sest siis on hiljem parem olla. No tegelikult ma ei tea kui õnnelikud me haigushoogude üle nüüd saame olla. See tundub mulle kui kõrvaltvaatajale nagu komöödiaetendus. Ole realistlik kõik ei ole alati niiii ilus.

Siinkohal ma ei väida, et positiivne olemises oleks midagi halba, lihtsalt võiks mingile kohale piiri tõmmata.
Ehk kumab minu jutus läbi veidi kadedust ja ehk oleks mul tarvis minna otsima lumivalgekest ja konna keda suudelda. 
Ja eks ta tõsi ole, et ma veidi negatiivsem inimene ole. Lihtsalt minu jaoks ei ole loogiline millegi ebarealistliku rõhutamine. Me ei ela enam keskajal, et peaksime varjama oma keha ja tundeid. Kõigil on mõni päev mil südames päike ei paista.